Kuidas defineeritakse riigi suveräänsust rahvusvahelises õiguses?

Püsivalt neutraalne riik on kohustunud mitte osalema sõjalistes liitudes ja teised riigid peavad tema suveräänsust austama. Šveits on klassikaline näide.

Jah, riigid võivad anda ülddeklaratsiooniga nõusoleku Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikuks jurisdiktsiooniks (n-ö “compulsory jurisdiction”) teatud tingimustel.

ÜRO põhikiri lubab enesekaitset, aga see on reeglina reageering juba toimunud või vahetule rünnakule. Preemptiivse enesekaitse doktriin on vaieldav.

Genotsiid on rahvusvahelise kuriteo kategooria, mis tähendab eesmärgipärast etnilise, rassilise, usulise või rahvusliku rühma täielikku või osalist hävitamist.

Riigid tunnustavad vastastikku suveräänsust ja vahetavad diplomaatilisi esindajaid (saatkonnad, suursaadikud). See vormistatakse tavaliselt diplomaatiliste suhete kehtestamise leppe või nootide vahetamisega.

Mereõiguse konventsioon (UNCLOS) käsitleb ookeanide ja merede kasutamist, territoriaalvett, majandusvööndeid, avamerd. Riikide siseveekogud (järved, jõed) on suures osas riigi siseriikliku regulatsiooni all.

See on “sõjaseisukord” – ehk rahvusvahelise relvakonflikti olukorra tuvastamine, kus kehtivad Genfi konventsioonid ja muud sõjaõiguse normid.

Rahvusvaheline avalik õigus reguleerib riikidevahelisi suhteid ja rahvusvaheliste organisatsioonide toimimist, rahvusvaheline eraõigus aga hõlmab olukordi, kus kolmandad riigid või rahvusvahelised elemendid on seotud eraõiguslike vaidlustega (nt piiriülene tehing või perekonnaõiguslik probleem).

1951. a. Genfi pagulaste konventsioon sätestab reeglid pagulaste staatuse määramiseks ning “tagasisaatmise keeldu” (non-refoulement).