Kuidas kehtestatakse sanktsioone rahvusvahelises õiguses?

Jah, riigid võivad anda ülddeklaratsiooniga nõusoleku Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikuks jurisdiktsiooniks (n-ö “compulsory jurisdiction”) teatud tingimustel.

Suveräänsus tähendab riigi õigust iseseisvalt kujundada oma sise- ja välispoliitikat ilma teiste riikide sekkumiseta ning olla võrdväärne rahvusvahelise õiguse subjekt.

Genfi konventsioonid reguleerivad relvakonflikti ajal inimeste kaitset, nagu haavatuid, sõjavange, tsiviilisikuid. Need on rahvusvahelise humanitaarõiguse nurgakivi.

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon (1948) on oluline alusdokument, lisaks mitmed inimõiguste rahvusvahelised konventsioonid (nt Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt).

Berni konventsioon reguleerib autoriõiguse kaitset kirjandus- ja kunstiteostele rahvusvahelisel tasandil.

Piirikonflikte lahendatakse sageli rahvusvaheliste kohtute, vahekohtute või läbirääkimiste teel, tuginedes piirikokkulepetele, ajaloolistele kaartidele ning tavaõigusele.

Kas riigid peavad alati lubama humanitaarabi?

Rahvusvahelise õiguse allikateks peetakse peamiselt rahvusvahelisi lepinguid, rahvusvahelist tavaõigust, üldtunnustatud õiguspõhimõtteid ning abistava vahendina ka rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid ja kohtulahendeid (nt Rahvusvaheline Kohus).

See on ÜRO Julgeolekunõukogu eritribunalid, mis loodi sõjakuritegude uurimiseks endises Jugoslaavias (ICTY) ja genotsiidi uurimiseks Rwandas (ICTR).