Kas rahvusvaheline õigus tunnustab “ennetavat rünnakut” enesekaitse all?

Piirikonflikte lahendatakse sageli rahvusvaheliste kohtute, vahekohtute või läbirääkimiste teel, tuginedes piirikokkulepetele, ajaloolistele kaartidele ning tavaõigusele.

Püsivalt neutraalne riik on kohustunud mitte osalema sõjalistes liitudes ja teised riigid peavad tema suveräänsust austama. Šveits on klassikaline näide.

Mereõiguse konventsioon (UNCLOS) käsitleb ookeanide ja merede kasutamist, territoriaalvett, majandusvööndeid, avamerd. Riikide siseveekogud (järved, jõed) on suures osas riigi siseriikliku regulatsiooni all.

Diplomaatilise puutumatuse kohaselt diplomaatiline esindaja välisriigis ei allu vastuvõtva riigi kriminaal- ega tsiviiljurisdiktsioonile. Seda kirjeldab 1961. a. Viini diplomaatiliste suhete konventsioon.

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon (1948) on oluline alusdokument, lisaks mitmed inimõiguste rahvusvahelised konventsioonid (nt Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt).

Riigid tunnustavad vastastikku suveräänsust ja vahetavad diplomaatilisi esindajaid (saatkonnad, suursaadikud). See vormistatakse tavaliselt diplomaatiliste suhete kehtestamise leppe või nootide vahetamisega.

ICSID on Maailmapanga all tegutsev keskus, kus lahendatakse investorite ja riikide vahelisi investeerimisvaidlusi vahekohtu vormis.

Interpol ei ole päris politseiorgan, see on koostöövõrgustik. Rahvusvahelist “kriminaalpolitseid” pole, mis igal pool toimetaks.

Tavaliselt on rahvusvahelistes suhetes sanktsioonid pigem poliitilised või majanduslikud. Tegelike karistusmehhanismide kehtestamine sõltub kas Julgeolekunõukogu resolutsioonist või riikide vabatahtlikest otsustest.