Kuidas kaitstakse inimõiguseid universaalselt?

Näiteks NATO on piirkondlik kaitseliit, rahvusvahelises õiguses pole ühtset ülemaailmset sõjalist liitu. ÜRO-l on rahuvalveoperatsioonid, kuid see pole püsiv militaarliit.

Jah, riigid võivad anda ülddeklaratsiooniga nõusoleku Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikuks jurisdiktsiooniks (n-ö “compulsory jurisdiction”) teatud tingimustel.

Rahvusvaheline õigus mereõiguse kontekstis lubab riikidel avamerel püüda, välja arvatud kui on rahvusvahelisi regulatsioone varude kaitseks. Lippu kandva riigi ülesanne on tagada reeglite täitmine.

Tavaliselt on rahvusvahelistes suhetes sanktsioonid pigem poliitilised või majanduslikud. Tegelike karistusmehhanismide kehtestamine sõltub kas Julgeolekunõukogu resolutsioonist või riikide vabatahtlikest otsustest.

Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) tegeleb rahvusvahelise kaubanduse reeglitega ja vaidluste lahendamisega liikmesriikide vahel.

EIK on Euroopa Nõukogu organ, mis vaatab läbi füüsiliste ja juriidiliste isikute kaebusi inimõiguste rikkumiste kohta.

Rahvusvaheline õigus ei paku otsest “diasporaa” kaitset, küll aga individuaalset inimõiguste kaitset ja lubab päritoluriigil diplomaatilist kaitset oma kodanikele.

See on “sõjaseisukord” – ehk rahvusvahelise relvakonflikti olukorra tuvastamine, kus kehtivad Genfi konventsioonid ja muud sõjaõiguse normid.

Leping jõustub, kui lepingu tekstis või ratifitseerimisprotsessis on sätestatud tingimused (nt 30 päeva pärast x ratifitseerimist).