Kuidas moodustub rahvusvaheline tavaõigus?

Tavaliselt on rahvusvahelistes suhetes sanktsioonid pigem poliitilised või majanduslikud. Tegelike karistusmehhanismide kehtestamine sõltub kas Julgeolekunõukogu resolutsioonist või riikide vabatahtlikest otsustest.

1951. a. Genfi pagulaste konventsioon sätestab reeglid pagulaste staatuse määramiseks ning “tagasisaatmise keeldu” (non-refoulement).

Rahvusvaheline õigus ei paku otsest “diasporaa” kaitset, küll aga individuaalset inimõiguste kaitset ja lubab päritoluriigil diplomaatilist kaitset oma kodanikele.

Näiteks NATO on piirkondlik kaitseliit, rahvusvahelises õiguses pole ühtset ülemaailmset sõjalist liitu. ÜRO-l on rahuvalveoperatsioonid, kuid see pole püsiv militaarliit.

Rahvusvahelise õiguse allikateks peetakse peamiselt rahvusvahelisi lepinguid, rahvusvahelist tavaõigust, üldtunnustatud õiguspõhimõtteid ning abistava vahendina ka rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid ja kohtulahendeid (nt Rahvusvaheline Kohus).

Leping jõustub, kui lepingu tekstis või ratifitseerimisprotsessis on sätestatud tingimused (nt 30 päeva pärast x ratifitseerimist).

Jah, kosmoseõigus on rahvusvahelise õiguse haru, mis reguleerib riikide tegevust kosmoses, sealhulgas kosmoseobjektide registreerimist, relvade keeldu kosmoses, taevakehade hõivamiskeeldu (Outer Space Treaty).

Rahvaste enesemääramisõigus on rahvusvahelise õiguse oluline põhimõte, kuid see peab tasakaalustuma riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõttega.