Kas rahvusvaheline kosmoseõigus on lahutamatu osa rahvusvahelisest õigusest?

EL on rahvusvahelise õiguse erisubjekt, kellel on õigusvõime sõlmida rahvusvahelisi lepinguid, esindada liikmesriikide huve teatud valdkondades.

Riigid tunnustavad vastastikku suveräänsust ja vahetavad diplomaatilisi esindajaid (saatkonnad, suursaadikud). See vormistatakse tavaliselt diplomaatiliste suhete kehtestamise leppe või nootide vahetamisega.

Püsivalt neutraalne riik on kohustunud mitte osalema sõjalistes liitudes ja teised riigid peavad tema suveräänsust austama. Šveits on klassikaline näide.

Suveräänsus tähendab riigi õigust iseseisvalt kujundada oma sise- ja välispoliitikat ilma teiste riikide sekkumiseta ning olla võrdväärne rahvusvahelise õiguse subjekt.

Sanktsioonideks võivad olla ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid, mis on siduvad liikmesriikidele. Lisaks võivad riigid kehtestada ühepoolseid sanktsioone, ent need peavad olema kooskõlas WTO reeglite jms.

Suurbritannia väljaastumine EL-ist (brexit) tähendab, et UK pole enam ELi siseste õigusaktide alluvuses ja tal puudub EL-i õigusest tulenev otsene kohustus. Samas jätkub rahvusvaheliste lepingute suhe eraldiseisvalt.

Mereõiguse konventsioon (UNCLOS) käsitleb ookeanide ja merede kasutamist, territoriaalvett, majandusvööndeid, avamerd. Riikide siseveekogud (järved, jõed) on suures osas riigi siseriikliku regulatsiooni all.

Rahvusvahelise õiguse allikateks peetakse peamiselt rahvusvahelisi lepinguid, rahvusvahelist tavaõigust, üldtunnustatud õiguspõhimõtteid ning abistava vahendina ka rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid ja kohtulahendeid (nt Rahvusvaheline Kohus).

Rahvusvaheline tavaõigus kujuneb riikide üldisest praktikast, mida riigid tunnustavad õigusliku kohustusena (opinio juris).