Mis juhtub, kui rahvusvaheline leping on vastuolus ius cogens normiga?

Riigid tunnustavad vastastikku suveräänsust ja vahetavad diplomaatilisi esindajaid (saatkonnad, suursaadikud). See vormistatakse tavaliselt diplomaatiliste suhete kehtestamise leppe või nootide vahetamisega.

Küberruumis puudub üks terviklik rahvusvaheline “küberseadustik.” On mitmeid konventsioone, nt küberkuritegevuse vastane Budapesti konventsioon, rahvusvaheline konsensus, et Rahvusvahelise Humanitaarõiguse aluspõhimõtted laienevad küberkonfliktidele.

Suveräänsus tähendab riigi õigust iseseisvalt kujundada oma sise- ja välispoliitikat ilma teiste riikide sekkumiseta ning olla võrdväärne rahvusvahelise õiguse subjekt.

Leping jõustub, kui lepingu tekstis või ratifitseerimisprotsessis on sätestatud tingimused (nt 30 päeva pärast x ratifitseerimist).

ILO konventsioonid on rahvusvahelised lepingud, millega liituvad riigid peavad rakendama siseriiklikus õiguses tööstandardid (nt miinimumpalk, tööaeg, lapstööjõu keeld).

Tavaliselt on rahvusvahelistes suhetes sanktsioonid pigem poliitilised või majanduslikud. Tegelike karistusmehhanismide kehtestamine sõltub kas Julgeolekunõukogu resolutsioonist või riikide vabatahtlikest otsustest.

Sanktsioonideks võivad olla ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid, mis on siduvad liikmesriikidele. Lisaks võivad riigid kehtestada ühepoolseid sanktsioone, ent need peavad olema kooskõlas WTO reeglite jms.

Suurbritannia väljaastumine EL-ist (brexit) tähendab, et UK pole enam ELi siseste õigusaktide alluvuses ja tal puudub EL-i õigusest tulenev otsene kohustus. Samas jätkub rahvusvaheliste lepingute suhe eraldiseisvalt.

Rahvusvaheline tavaõigus kujuneb riikide üldisest praktikast, mida riigid tunnustavad õigusliku kohustusena (opinio juris).