Milline roll on ÜRO Julgeolekunõukogul rahvusvahelises õiguses?

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon (1948) on oluline alusdokument, lisaks mitmed inimõiguste rahvusvahelised konventsioonid (nt Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt).

EL on rahvusvahelise õiguse erisubjekt, kellel on õigusvõime sõlmida rahvusvahelisi lepinguid, esindada liikmesriikide huve teatud valdkondades.

Piirikonflikte lahendatakse sageli rahvusvaheliste kohtute, vahekohtute või läbirääkimiste teel, tuginedes piirikokkulepetele, ajaloolistele kaartidele ning tavaõigusele.

ÜRO põhikiri lubab enesekaitset, aga see on reeglina reageering juba toimunud või vahetule rünnakule. Preemptiivse enesekaitse doktriin on vaieldav.

Rahvusvahelise mereõiguse kohaselt on piraatlus avamerel rahvusvaheline kuritegu. Iga riik võib piraate kinni pidada.

Jah, riigid võivad anda ülddeklaratsiooniga nõusoleku Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikuks jurisdiktsiooniks (n-ö “compulsory jurisdiction”) teatud tingimustel.

Tavaliselt on rahvusvahelistes suhetes sanktsioonid pigem poliitilised või majanduslikud. Tegelike karistusmehhanismide kehtestamine sõltub kas Julgeolekunõukogu resolutsioonist või riikide vabatahtlikest otsustest.

Mereõiguse konventsioon (UNCLOS) käsitleb ookeanide ja merede kasutamist, territoriaalvett, majandusvööndeid, avamerd. Riikide siseveekogud (järved, jõed) on suures osas riigi siseriikliku regulatsiooni all.

Rahvusvaheline avalik õigus reguleerib riikidevahelisi suhteid ja rahvusvaheliste organisatsioonide toimimist, rahvusvaheline eraõigus aga hõlmab olukordi, kus kolmandad riigid või rahvusvahelised elemendid on seotud eraõiguslike vaidlustega (nt piiriülene tehing või perekonnaõiguslik probleem).