Kuidas mõjutab brexit rahvusvahelist õigust?

Diplomaatilise puutumatuse kohaselt diplomaatiline esindaja välisriigis ei allu vastuvõtva riigi kriminaal- ega tsiviiljurisdiktsioonile. Seda kirjeldab 1961. a. Viini diplomaatiliste suhete konventsioon.

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon (1948) on oluline alusdokument, lisaks mitmed inimõiguste rahvusvahelised konventsioonid (nt Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt).

Vastavalt ÜRO põhikirja artikkel 102 kohaselt: “lepingud, mida riigid sõlmivad, tuleks registreerida ÜRO sekretariaadis.”

Rahvusvahelise Kohtu otsused on riigile siduvad. Kui riik eirab, võib vastaspool pöörduda ÜRO Julgeolekunõukogusse, mis võib rakendada meetmeid.

Ekstraditsioon on protsess, kus üks riik annab kuriteos kahtlustatava või süüdistatava teisele riigile kohtu alla andmiseks või karistuse kandmiseks.

Näiteks NATO on piirkondlik kaitseliit, rahvusvahelises õiguses pole ühtset ülemaailmset sõjalist liitu. ÜRO-l on rahuvalveoperatsioonid, kuid see pole püsiv militaarliit.

Riigid tunnustavad vastastikku suveräänsust ja vahetavad diplomaatilisi esindajaid (saatkonnad, suursaadikud). See vormistatakse tavaliselt diplomaatiliste suhete kehtestamise leppe või nootide vahetamisega.

Rahvusvahelised tribunalid, nagu Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC), rajatakse, et tuua vastutusele isikuid, kes panevad toime raskeid rahvusvahelisi kuritegusid, nagu genotsiid, sõjakuriteod ja inimsusevastased teod.

ÜRO Julgeolekunõukogu vastutab rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest ning võib teha siduvaid otsuseid, näiteks sanktsioone, sõjalise jõu loa andmist.