Kas rahvusvahelise õiguse rikkumine toob alati sanktsioone?

Kas riigid peavad alati lubama humanitaarabi?

Rahvusvahelise õiguse peamised subjektid on riigid. Kuid tänapäeval tunnustatakse ka rahvusvaheliste organisatsioonide õigusvõimet ning mõnel juhul ka füüsiliste isikute (nt inimõigustealased asjad) ja mitteriiklike osalejate (osaliselt).

See on ÜRO Julgeolekunõukogu eritribunalid, mis loodi sõjakuritegude uurimiseks endises Jugoslaavias (ICTY) ja genotsiidi uurimiseks Rwandas (ICTR).

Kolonialism on rahvusvahelises õiguses hukka mõistetud, rahvaste enesemääramisõigus on tunnustatud. Seega kolonialism pole enam õiguspärane.

Sanktsioonideks võivad olla ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid, mis on siduvad liikmesriikidele. Lisaks võivad riigid kehtestada ühepoolseid sanktsioone, ent need peavad olema kooskõlas WTO reeglite jms.

Ekstraditsioon on protsess, kus üks riik annab kuriteos kahtlustatava või süüdistatava teisele riigile kohtu alla andmiseks või karistuse kandmiseks.

Suurbritannia väljaastumine EL-ist (brexit) tähendab, et UK pole enam ELi siseste õigusaktide alluvuses ja tal puudub EL-i õigusest tulenev otsene kohustus. Samas jätkub rahvusvaheliste lepingute suhe eraldiseisvalt.

Rahvusvaheline õigus ei paku otsest “diasporaa” kaitset, küll aga individuaalset inimõiguste kaitset ja lubab päritoluriigil diplomaatilist kaitset oma kodanikele.

Rahvusvahelise mereõiguse kohaselt on piraatlus avamerel rahvusvaheline kuritegu. Iga riik võib piraate kinni pidada.