Kas rahvusvaheline õigus tunnustab “ennetavat rünnakut” enesekaitse all?

Rahvusvaheline tavaõigus kujuneb riikide üldisest praktikast, mida riigid tunnustavad õigusliku kohustusena (opinio juris).

Eesti põhiseadus sätestab, et ratifitseeritud rahvusvahelised lepingud on siseriikliku õiguse osa. Seega need võivad kohalduda otseselt, kui on piisavalt üksikasjalikud.

EL on rahvusvahelise õiguse erisubjekt, kellel on õigusvõime sõlmida rahvusvahelisi lepinguid, esindada liikmesriikide huve teatud valdkondades.

See on “sõjaseisukord” – ehk rahvusvahelise relvakonflikti olukorra tuvastamine, kus kehtivad Genfi konventsioonid ja muud sõjaõiguse normid.

Erinevused diplomaatilisest esindajast?

Küberruumis puudub üks terviklik rahvusvaheline “küberseadustik.” On mitmeid konventsioone, nt küberkuritegevuse vastane Budapesti konventsioon, rahvusvaheline konsensus, et Rahvusvahelise Humanitaarõiguse aluspõhimõtted laienevad küberkonfliktidele.

Rahvusvaheline õigus mereõiguse kontekstis lubab riikidel avamerel püüda, välja arvatud kui on rahvusvahelisi regulatsioone varude kaitseks. Lippu kandva riigi ülesanne on tagada reeglite täitmine.

Kolonialism on rahvusvahelises õiguses hukka mõistetud, rahvaste enesemääramisõigus on tunnustatud. Seega kolonialism pole enam õiguspärane.

Leping jõustub, kui lepingu tekstis või ratifitseerimisprotsessis on sätestatud tingimused (nt 30 päeva pärast x ratifitseerimist).