Kas diasporaa õigusi kaitseb rahvusvaheline õigus?

Rahvaste enesemääramisõigus on rahvusvahelise õiguse oluline põhimõte, kuid see peab tasakaalustuma riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõttega.

Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) tegeleb rahvusvahelise kaubanduse reeglitega ja vaidluste lahendamisega liikmesriikide vahel.

ILO konventsioonid on rahvusvahelised lepingud, millega liituvad riigid peavad rakendama siseriiklikus õiguses tööstandardid (nt miinimumpalk, tööaeg, lapstööjõu keeld).

Rahvusvaheline avalik õigus reguleerib riikidevahelisi suhteid ja rahvusvaheliste organisatsioonide toimimist, rahvusvaheline eraõigus aga hõlmab olukordi, kus kolmandad riigid või rahvusvahelised elemendid on seotud eraõiguslike vaidlustega (nt piiriülene tehing või perekonnaõiguslik probleem).

Sanktsioonideks võivad olla ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid, mis on siduvad liikmesriikidele. Lisaks võivad riigid kehtestada ühepoolseid sanktsioone, ent need peavad olema kooskõlas WTO reeglite jms.

Suveräänsus tähendab riigi õigust iseseisvalt kujundada oma sise- ja välispoliitikat ilma teiste riikide sekkumiseta ning olla võrdväärne rahvusvahelise õiguse subjekt.

ÜRO põhikiri lubab enesekaitset, aga see on reeglina reageering juba toimunud või vahetule rünnakule. Preemptiivse enesekaitse doktriin on vaieldav.

Rahvusvahelised tribunalid, nagu Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC), rajatakse, et tuua vastutusele isikuid, kes panevad toime raskeid rahvusvahelisi kuritegusid, nagu genotsiid, sõjakuriteod ja inimsusevastased teod.

Aggressioon on rahvusvahelises õiguses riigi poolt relvastatud jõu ebaseaduslik kasutamine teise riigi suveräänsuse, territoriaalse puutumatuse või poliitilise sõltumatuse vastu.