Kas diasporaa õigusi kaitseb rahvusvaheline õigus?

Erinevused diplomaatilisest esindajast?

Jah, riigid võivad anda ülddeklaratsiooniga nõusoleku Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikuks jurisdiktsiooniks (n-ö “compulsory jurisdiction”) teatud tingimustel.

Näiteks NATO on piirkondlik kaitseliit, rahvusvahelises õiguses pole ühtset ülemaailmset sõjalist liitu. ÜRO-l on rahuvalveoperatsioonid, kuid see pole püsiv militaarliit.

Diplomaatilise puutumatuse kohaselt diplomaatiline esindaja välisriigis ei allu vastuvõtva riigi kriminaal- ega tsiviiljurisdiktsioonile. Seda kirjeldab 1961. a. Viini diplomaatiliste suhete konventsioon.

ÜRO Julgeolekunõukogu vastutab rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest ning võib teha siduvaid otsuseid, näiteks sanktsioone, sõjalise jõu loa andmist.

1951. a. Genfi pagulaste konventsioon sätestab reeglid pagulaste staatuse määramiseks ning “tagasisaatmise keeldu” (non-refoulement).

Kui leping läheb vastuollu ius cogens normiga, loetakse see õigusvastaseks ja tühiseks

Rahvusvahelised tribunalid, nagu Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC), rajatakse, et tuua vastutusele isikuid, kes panevad toime raskeid rahvusvahelisi kuritegusid, nagu genotsiid, sõjakuriteod ja inimsusevastased teod.

See on ÜRO Julgeolekunõukogu eritribunalid, mis loodi sõjakuritegude uurimiseks endises Jugoslaavias (ICTY) ja genotsiidi uurimiseks Rwandas (ICTR).