Kuidas on reguleeritud piirikonfliktid rahvusvahelises õiguses?

Erinevused diplomaatilisest esindajast?

Rahvusvaheline õigus mereõiguse kontekstis lubab riikidel avamerel püüda, välja arvatud kui on rahvusvahelisi regulatsioone varude kaitseks. Lippu kandva riigi ülesanne on tagada reeglite täitmine.

Genotsiid on rahvusvahelise kuriteo kategooria, mis tähendab eesmärgipärast etnilise, rassilise, usulise või rahvusliku rühma täielikku või osalist hävitamist.

Rahvusvahelise õiguse allikateks peetakse peamiselt rahvusvahelisi lepinguid, rahvusvahelist tavaõigust, üldtunnustatud õiguspõhimõtteid ning abistava vahendina ka rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid ja kohtulahendeid (nt Rahvusvaheline Kohus).

EIK on Euroopa Nõukogu organ, mis vaatab läbi füüsiliste ja juriidiliste isikute kaebusi inimõiguste rikkumiste kohta.

Näiteks NATO on piirkondlik kaitseliit, rahvusvahelises õiguses pole ühtset ülemaailmset sõjalist liitu. ÜRO-l on rahuvalveoperatsioonid, kuid see pole püsiv militaarliit.

Sest puudub tsentraalne seadusandja ja tugev sundmehhanism. Palju sõltub riikide vabatahtlikust järgimisest või poliitilisest survest.

Leping jõustub, kui lepingu tekstis või ratifitseerimisprotsessis on sätestatud tingimused (nt 30 päeva pärast x ratifitseerimist).

Mereõiguse konventsioon (UNCLOS) käsitleb ookeanide ja merede kasutamist, territoriaalvett, majandusvööndeid, avamerd. Riikide siseveekogud (järved, jõed) on suures osas riigi siseriikliku regulatsiooni all.