Kuidas kaitstakse inimõiguseid universaalselt?

Interpol ei ole päris politseiorgan, see on koostöövõrgustik. Rahvusvahelist “kriminaalpolitseid” pole, mis igal pool toimetaks.

Rahvaste enesemääramisõigus on rahvusvahelise õiguse oluline põhimõte, kuid see peab tasakaalustuma riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõttega.

Diplomaatilise puutumatuse kohaselt diplomaatiline esindaja välisriigis ei allu vastuvõtva riigi kriminaal- ega tsiviiljurisdiktsioonile. Seda kirjeldab 1961. a. Viini diplomaatiliste suhete konventsioon.

Näiteks NATO on piirkondlik kaitseliit, rahvusvahelises õiguses pole ühtset ülemaailmset sõjalist liitu. ÜRO-l on rahuvalveoperatsioonid, kuid see pole püsiv militaarliit.

Mereõiguse konventsioon (UNCLOS) käsitleb ookeanide ja merede kasutamist, territoriaalvett, majandusvööndeid, avamerd. Riikide siseveekogud (järved, jõed) on suures osas riigi siseriikliku regulatsiooni all.

Rahvusvahelise Kohtu otsused on riigile siduvad. Kui riik eirab, võib vastaspool pöörduda ÜRO Julgeolekunõukogusse, mis võib rakendada meetmeid.

Rahvusvaheline õigus mereõiguse kontekstis lubab riikidel avamerel püüda, välja arvatud kui on rahvusvahelisi regulatsioone varude kaitseks. Lippu kandva riigi ülesanne on tagada reeglite täitmine.

Rahvusvahelise õiguse allikateks peetakse peamiselt rahvusvahelisi lepinguid, rahvusvahelist tavaõigust, üldtunnustatud õiguspõhimõtteid ning abistava vahendina ka rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid ja kohtulahendeid (nt Rahvusvaheline Kohus).

Ei ole universaalset täieliku keelu lepingut, on tuumarelva leviku tõkestamise leping (NPT), mis piirab tuumarelva levikut ja seab eeskuju desarmeerimiseks, aga ei keela täielikult viiel tuumariigil omamist.