Kuidas moodustub rahvusvaheline tavaõigus?

Rahvusvahelise õiguse allikateks peetakse peamiselt rahvusvahelisi lepinguid, rahvusvahelist tavaõigust, üldtunnustatud õiguspõhimõtteid ning abistava vahendina ka rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid ja kohtulahendeid (nt Rahvusvaheline Kohus).

Küberruumis puudub üks terviklik rahvusvaheline “küberseadustik.” On mitmeid konventsioone, nt küberkuritegevuse vastane Budapesti konventsioon, rahvusvaheline konsensus, et Rahvusvahelise Humanitaarõiguse aluspõhimõtted laienevad küberkonfliktidele.

Rahvaste enesemääramisõigus on rahvusvahelise õiguse oluline põhimõte, kuid see peab tasakaalustuma riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõttega.

Rahvusvaheline õigus ei paku otsest “diasporaa” kaitset, küll aga individuaalset inimõiguste kaitset ja lubab päritoluriigil diplomaatilist kaitset oma kodanikele.

ÜRO Julgeolekunõukogu vastutab rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest ning võib teha siduvaid otsuseid, näiteks sanktsioone, sõjalise jõu loa andmist.

Ei ole universaalset täieliku keelu lepingut, on tuumarelva leviku tõkestamise leping (NPT), mis piirab tuumarelva levikut ja seab eeskuju desarmeerimiseks, aga ei keela täielikult viiel tuumariigil omamist.

Berni konventsioon reguleerib autoriõiguse kaitset kirjandus- ja kunstiteostele rahvusvahelisel tasandil.

Eesti põhiseadus sätestab, et ratifitseeritud rahvusvahelised lepingud on siseriikliku õiguse osa. Seega need võivad kohalduda otseselt, kui on piisavalt üksikasjalikud.

Püsivalt neutraalne riik on kohustunud mitte osalema sõjalistes liitudes ja teised riigid peavad tema suveräänsust austama. Šveits on klassikaline näide.