Miks on eriti olulised Genfi konventsioonid?

Rahvusvaheline avalik õigus reguleerib riikidevahelisi suhteid ja rahvusvaheliste organisatsioonide toimimist, rahvusvaheline eraõigus aga hõlmab olukordi, kus kolmandad riigid või rahvusvahelised elemendid on seotud eraõiguslike vaidlustega (nt piiriülene tehing või perekonnaõiguslik probleem).

Jah, riigid võivad anda ülddeklaratsiooniga nõusoleku Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikuks jurisdiktsiooniks (n-ö “compulsory jurisdiction”) teatud tingimustel.

Diplomaatilise puutumatuse kohaselt diplomaatiline esindaja välisriigis ei allu vastuvõtva riigi kriminaal- ega tsiviiljurisdiktsioonile. Seda kirjeldab 1961. a. Viini diplomaatiliste suhete konventsioon.

Riigid tunnustavad vastastikku suveräänsust ja vahetavad diplomaatilisi esindajaid (saatkonnad, suursaadikud). See vormistatakse tavaliselt diplomaatiliste suhete kehtestamise leppe või nootide vahetamisega.

See on ÜRO Julgeolekunõukogu eritribunalid, mis loodi sõjakuritegude uurimiseks endises Jugoslaavias (ICTY) ja genotsiidi uurimiseks Rwandas (ICTR).

Rahvusvahelise mereõiguse kohaselt on piraatlus avamerel rahvusvaheline kuritegu. Iga riik võib piraate kinni pidada.

Sest puudub tsentraalne seadusandja ja tugev sundmehhanism. Palju sõltub riikide vabatahtlikust järgimisest või poliitilisest survest.

Rahvusvahelise õiguse peamised subjektid on riigid. Kuid tänapäeval tunnustatakse ka rahvusvaheliste organisatsioonide õigusvõimet ning mõnel juhul ka füüsiliste isikute (nt inimõigustealased asjad) ja mitteriiklike osalejate (osaliselt).

Rahvusvahelise õiguse allikateks peetakse peamiselt rahvusvahelisi lepinguid, rahvusvahelist tavaõigust, üldtunnustatud õiguspõhimõtteid ning abistava vahendina ka rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid ja kohtulahendeid (nt Rahvusvaheline Kohus).