Kuidas on reguleeritud piirikonfliktid rahvusvahelises õiguses?

Suveräänsus tähendab riigi õigust iseseisvalt kujundada oma sise- ja välispoliitikat ilma teiste riikide sekkumiseta ning olla võrdväärne rahvusvahelise õiguse subjekt.

Rahvaste enesemääramisõigus on rahvusvahelise õiguse oluline põhimõte, kuid see peab tasakaalustuma riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõttega.

Erinevused diplomaatilisest esindajast?

Kas riigid peavad alati lubama humanitaarabi?

Näiteks NATO on piirkondlik kaitseliit, rahvusvahelises õiguses pole ühtset ülemaailmset sõjalist liitu. ÜRO-l on rahuvalveoperatsioonid, kuid see pole püsiv militaarliit.

1951. a. Genfi pagulaste konventsioon sätestab reeglid pagulaste staatuse määramiseks ning “tagasisaatmise keeldu” (non-refoulement).

Interpol ei ole päris politseiorgan, see on koostöövõrgustik. Rahvusvahelist “kriminaalpolitseid” pole, mis igal pool toimetaks.

Püsivalt neutraalne riik on kohustunud mitte osalema sõjalistes liitudes ja teised riigid peavad tema suveräänsust austama. Šveits on klassikaline näide.

Rahvusvahelise õiguse allikateks peetakse peamiselt rahvusvahelisi lepinguid, rahvusvahelist tavaõigust, üldtunnustatud õiguspõhimõtteid ning abistava vahendina ka rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid ja kohtulahendeid (nt Rahvusvaheline Kohus).