Kuidas on reguleeritud piirikonfliktid rahvusvahelises õiguses?

Ekstraditsioon on protsess, kus üks riik annab kuriteos kahtlustatava või süüdistatava teisele riigile kohtu alla andmiseks või karistuse kandmiseks.

Rahvusvahelise õiguse peamised subjektid on riigid. Kuid tänapäeval tunnustatakse ka rahvusvaheliste organisatsioonide õigusvõimet ning mõnel juhul ka füüsiliste isikute (nt inimõigustealased asjad) ja mitteriiklike osalejate (osaliselt).

Rahvusvahelise õiguse allikateks peetakse peamiselt rahvusvahelisi lepinguid, rahvusvahelist tavaõigust, üldtunnustatud õiguspõhimõtteid ning abistava vahendina ka rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid ja kohtulahendeid (nt Rahvusvaheline Kohus).

Kui leping läheb vastuollu ius cogens normiga, loetakse see õigusvastaseks ja tühiseks

Kolonialism on rahvusvahelises õiguses hukka mõistetud, rahvaste enesemääramisõigus on tunnustatud. Seega kolonialism pole enam õiguspärane.

Vastavalt ÜRO põhikirja artikkel 102 kohaselt: “lepingud, mida riigid sõlmivad, tuleks registreerida ÜRO sekretariaadis.”

Genfi konventsioonid reguleerivad relvakonflikti ajal inimeste kaitset, nagu haavatuid, sõjavange, tsiviilisikuid. Need on rahvusvahelise humanitaarõiguse nurgakivi.

Rahvusvaheline avalik õigus reguleerib riikidevahelisi suhteid ja rahvusvaheliste organisatsioonide toimimist, rahvusvaheline eraõigus aga hõlmab olukordi, kus kolmandad riigid või rahvusvahelised elemendid on seotud eraõiguslike vaidlustega (nt piiriülene tehing või perekonnaõiguslik probleem).

Sanktsioonideks võivad olla ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid, mis on siduvad liikmesriikidele. Lisaks võivad riigid kehtestada ühepoolseid sanktsioone, ent need peavad olema kooskõlas WTO reeglite jms.