Kuidas on reguleeritud piirikonfliktid rahvusvahelises õiguses?

Ekstraditsioon on protsess, kus üks riik annab kuriteos kahtlustatava või süüdistatava teisele riigile kohtu alla andmiseks või karistuse kandmiseks.

Rahvusvahelise õiguse allikateks peetakse peamiselt rahvusvahelisi lepinguid, rahvusvahelist tavaõigust, üldtunnustatud õiguspõhimõtteid ning abistava vahendina ka rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid ja kohtulahendeid (nt Rahvusvaheline Kohus).

Jah, 1944. a. Chicago konventsioon on tsiviillennunduse põhikonventsioon, mis sätestab riikide suveräänsuse õhuruumis ja kehtestab lennundusohutuse põhinõuded.

Jah, riigid võivad anda ülddeklaratsiooniga nõusoleku Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikuks jurisdiktsiooniks (n-ö “compulsory jurisdiction”) teatud tingimustel.

1951. a. Genfi pagulaste konventsioon sätestab reeglid pagulaste staatuse määramiseks ning “tagasisaatmise keeldu” (non-refoulement).

Rahvusvahelise õiguse peamised subjektid on riigid. Kuid tänapäeval tunnustatakse ka rahvusvaheliste organisatsioonide õigusvõimet ning mõnel juhul ka füüsiliste isikute (nt inimõigustealased asjad) ja mitteriiklike osalejate (osaliselt).

Genotsiid on rahvusvahelise kuriteo kategooria, mis tähendab eesmärgipärast etnilise, rassilise, usulise või rahvusliku rühma täielikku või osalist hävitamist.

Küberruumis puudub üks terviklik rahvusvaheline “küberseadustik.” On mitmeid konventsioone, nt küberkuritegevuse vastane Budapesti konventsioon, rahvusvaheline konsensus, et Rahvusvahelise Humanitaarõiguse aluspõhimõtted laienevad küberkonfliktidele.