Kuidas on reguleeritud pagulaste staatus rahvusvahelises õiguses?

Rahvusvahelised tribunalid, nagu Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC), rajatakse, et tuua vastutusele isikuid, kes panevad toime raskeid rahvusvahelisi kuritegusid, nagu genotsiid, sõjakuriteod ja inimsusevastased teod.

Riigid tunnustavad vastastikku suveräänsust ja vahetavad diplomaatilisi esindajaid (saatkonnad, suursaadikud). See vormistatakse tavaliselt diplomaatiliste suhete kehtestamise leppe või nootide vahetamisega.

Rahvusvaheline tavaõigus kujuneb riikide üldisest praktikast, mida riigid tunnustavad õigusliku kohustusena (opinio juris).

Rahvaste enesemääramisõigus on rahvusvahelise õiguse oluline põhimõte, kuid see peab tasakaalustuma riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõttega.

See on ÜRO Julgeolekunõukogu eritribunalid, mis loodi sõjakuritegude uurimiseks endises Jugoslaavias (ICTY) ja genotsiidi uurimiseks Rwandas (ICTR).

Suveräänsus tähendab riigi õigust iseseisvalt kujundada oma sise- ja välispoliitikat ilma teiste riikide sekkumiseta ning olla võrdväärne rahvusvahelise õiguse subjekt.

Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) tegeleb rahvusvahelise kaubanduse reeglitega ja vaidluste lahendamisega liikmesriikide vahel.

Eesti põhiseadus sätestab, et ratifitseeritud rahvusvahelised lepingud on siseriikliku õiguse osa. Seega need võivad kohalduda otseselt, kui on piisavalt üksikasjalikud.