Kuidas kehtestatakse sanktsioone rahvusvahelises õiguses?

Ei ole universaalset täieliku keelu lepingut, on tuumarelva leviku tõkestamise leping (NPT), mis piirab tuumarelva levikut ja seab eeskuju desarmeerimiseks, aga ei keela täielikult viiel tuumariigil omamist.

Püsivalt neutraalne riik on kohustunud mitte osalema sõjalistes liitudes ja teised riigid peavad tema suveräänsust austama. Šveits on klassikaline näide.

Rahvaste enesemääramisõigus on rahvusvahelise õiguse oluline põhimõte, kuid see peab tasakaalustuma riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõttega.

Vastavalt ÜRO põhikirja artikkel 102 kohaselt: “lepingud, mida riigid sõlmivad, tuleks registreerida ÜRO sekretariaadis.”

Küberruumis puudub üks terviklik rahvusvaheline “küberseadustik.” On mitmeid konventsioone, nt küberkuritegevuse vastane Budapesti konventsioon, rahvusvaheline konsensus, et Rahvusvahelise Humanitaarõiguse aluspõhimõtted laienevad küberkonfliktidele.

ÜRO põhikiri lubab enesekaitset, aga see on reeglina reageering juba toimunud või vahetule rünnakule. Preemptiivse enesekaitse doktriin on vaieldav.

Piirikonflikte lahendatakse sageli rahvusvaheliste kohtute, vahekohtute või läbirääkimiste teel, tuginedes piirikokkulepetele, ajaloolistele kaartidele ning tavaõigusele.

See on ÜRO Julgeolekunõukogu eritribunalid, mis loodi sõjakuritegude uurimiseks endises Jugoslaavias (ICTY) ja genotsiidi uurimiseks Rwandas (ICTR).

Rahvusvahelise Kohtu otsused on riigile siduvad. Kui riik eirab, võib vastaspool pöörduda ÜRO Julgeolekunõukogusse, mis võib rakendada meetmeid.