Kuidas defineeritakse riigi suveräänsust rahvusvahelises õiguses?

Küberruumis puudub üks terviklik rahvusvaheline “küberseadustik.” On mitmeid konventsioone, nt küberkuritegevuse vastane Budapesti konventsioon, rahvusvaheline konsensus, et Rahvusvahelise Humanitaarõiguse aluspõhimõtted laienevad küberkonfliktidele.

Diplomaatilise puutumatuse kohaselt diplomaatiline esindaja välisriigis ei allu vastuvõtva riigi kriminaal- ega tsiviiljurisdiktsioonile. Seda kirjeldab 1961. a. Viini diplomaatiliste suhete konventsioon.

Sest puudub tsentraalne seadusandja ja tugev sundmehhanism. Palju sõltub riikide vabatahtlikust järgimisest või poliitilisest survest.

Piirikonflikte lahendatakse sageli rahvusvaheliste kohtute, vahekohtute või läbirääkimiste teel, tuginedes piirikokkulepetele, ajaloolistele kaartidele ning tavaõigusele.

ÜRO põhikiri lubab enesekaitset, aga see on reeglina reageering juba toimunud või vahetule rünnakule. Preemptiivse enesekaitse doktriin on vaieldav.

Rahvusvahelise Kohtu otsused on riigile siduvad. Kui riik eirab, võib vastaspool pöörduda ÜRO Julgeolekunõukogusse, mis võib rakendada meetmeid.

Sanktsioonideks võivad olla ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid, mis on siduvad liikmesriikidele. Lisaks võivad riigid kehtestada ühepoolseid sanktsioone, ent need peavad olema kooskõlas WTO reeglite jms.

Jah, 1944. a. Chicago konventsioon on tsiviillennunduse põhikonventsioon, mis sätestab riikide suveräänsuse õhuruumis ja kehtestab lennundusohutuse põhinõuded.

Vastavalt ÜRO põhikirja artikkel 102 kohaselt: “lepingud, mida riigid sõlmivad, tuleks registreerida ÜRO sekretariaadis.”