Kuidas defineeritakse riigi suveräänsust rahvusvahelises õiguses?

Eesti põhiseadus sätestab, et ratifitseeritud rahvusvahelised lepingud on siseriikliku õiguse osa. Seega need võivad kohalduda otseselt, kui on piisavalt üksikasjalikud.

Rahvusvahelise õiguse peamised subjektid on riigid. Kuid tänapäeval tunnustatakse ka rahvusvaheliste organisatsioonide õigusvõimet ning mõnel juhul ka füüsiliste isikute (nt inimõigustealased asjad) ja mitteriiklike osalejate (osaliselt).

EIK on Euroopa Nõukogu organ, mis vaatab läbi füüsiliste ja juriidiliste isikute kaebusi inimõiguste rikkumiste kohta.

Jah, riigid võivad anda ülddeklaratsiooniga nõusoleku Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikuks jurisdiktsiooniks (n-ö “compulsory jurisdiction”) teatud tingimustel.

See on ÜRO Julgeolekunõukogu eritribunalid, mis loodi sõjakuritegude uurimiseks endises Jugoslaavias (ICTY) ja genotsiidi uurimiseks Rwandas (ICTR).

Suurbritannia väljaastumine EL-ist (brexit) tähendab, et UK pole enam ELi siseste õigusaktide alluvuses ja tal puudub EL-i õigusest tulenev otsene kohustus. Samas jätkub rahvusvaheliste lepingute suhe eraldiseisvalt.

1951. a. Genfi pagulaste konventsioon sätestab reeglid pagulaste staatuse määramiseks ning “tagasisaatmise keeldu” (non-refoulement).

Rahvusvahelise õiguse allikateks peetakse peamiselt rahvusvahelisi lepinguid, rahvusvahelist tavaõigust, üldtunnustatud õiguspõhimõtteid ning abistava vahendina ka rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid ja kohtulahendeid (nt Rahvusvaheline Kohus).

Interpol ei ole päris politseiorgan, see on koostöövõrgustik. Rahvusvahelist “kriminaalpolitseid” pole, mis igal pool toimetaks.