Kas iga riigi õigus “koloniseerida” on kadunud?

Rahvusvaheline tavaõigus kujuneb riikide üldisest praktikast, mida riigid tunnustavad õigusliku kohustusena (opinio juris).

Rahvusvaheline õigus ei paku otsest “diasporaa” kaitset, küll aga individuaalset inimõiguste kaitset ja lubab päritoluriigil diplomaatilist kaitset oma kodanikele.

Rahvusvaheline avalik õigus reguleerib riikidevahelisi suhteid ja rahvusvaheliste organisatsioonide toimimist, rahvusvaheline eraõigus aga hõlmab olukordi, kus kolmandad riigid või rahvusvahelised elemendid on seotud eraõiguslike vaidlustega (nt piiriülene tehing või perekonnaõiguslik probleem).

Sest puudub tsentraalne seadusandja ja tugev sundmehhanism. Palju sõltub riikide vabatahtlikust järgimisest või poliitilisest survest.

Kas riigid peavad alati lubama humanitaarabi?

Püsivalt neutraalne riik on kohustunud mitte osalema sõjalistes liitudes ja teised riigid peavad tema suveräänsust austama. Šveits on klassikaline näide.

Kui leping läheb vastuollu ius cogens normiga, loetakse see õigusvastaseks ja tühiseks

Vastavalt ÜRO põhikirja artikkel 102 kohaselt: “lepingud, mida riigid sõlmivad, tuleks registreerida ÜRO sekretariaadis.”

Jah, riigid võivad anda ülddeklaratsiooniga nõusoleku Rahvusvahelise Kohtu kohustuslikuks jurisdiktsiooniks (n-ö “compulsory jurisdiction”) teatud tingimustel.