Kuidas kehtestatakse diplomaatilised suhted riikide vahel?

Eesti põhiseadus sätestab, et ratifitseeritud rahvusvahelised lepingud on siseriikliku õiguse osa. Seega need võivad kohalduda otseselt, kui on piisavalt üksikasjalikud.

Aggressioon on rahvusvahelises õiguses riigi poolt relvastatud jõu ebaseaduslik kasutamine teise riigi suveräänsuse, territoriaalse puutumatuse või poliitilise sõltumatuse vastu.

Rahvusvahelise Kohtu otsused on riigile siduvad. Kui riik eirab, võib vastaspool pöörduda ÜRO Julgeolekunõukogusse, mis võib rakendada meetmeid.

Leping jõustub, kui lepingu tekstis või ratifitseerimisprotsessis on sätestatud tingimused (nt 30 päeva pärast x ratifitseerimist).

ÜRO põhikiri lubab enesekaitset, aga see on reeglina reageering juba toimunud või vahetule rünnakule. Preemptiivse enesekaitse doktriin on vaieldav.

Rahvusvahelised tribunalid, nagu Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC), rajatakse, et tuua vastutusele isikuid, kes panevad toime raskeid rahvusvahelisi kuritegusid, nagu genotsiid, sõjakuriteod ja inimsusevastased teod.

Ei ole universaalset täieliku keelu lepingut, on tuumarelva leviku tõkestamise leping (NPT), mis piirab tuumarelva levikut ja seab eeskuju desarmeerimiseks, aga ei keela täielikult viiel tuumariigil omamist.

Rahvusvahelise mereõiguse kohaselt on piraatlus avamerel rahvusvaheline kuritegu. Iga riik võib piraate kinni pidada.