Kuidas on reguleeritud pagulaste staatus rahvusvahelises õiguses?

ÜRO põhikiri lubab enesekaitset, aga see on reeglina reageering juba toimunud või vahetule rünnakule. Preemptiivse enesekaitse doktriin on vaieldav.

Vastavalt ÜRO põhikirja artikkel 102 kohaselt: “lepingud, mida riigid sõlmivad, tuleks registreerida ÜRO sekretariaadis.”

Aggressioon on rahvusvahelises õiguses riigi poolt relvastatud jõu ebaseaduslik kasutamine teise riigi suveräänsuse, territoriaalse puutumatuse või poliitilise sõltumatuse vastu.

Rahvusvaheline tavaõigus kujuneb riikide üldisest praktikast, mida riigid tunnustavad õigusliku kohustusena (opinio juris).

Suurbritannia väljaastumine EL-ist (brexit) tähendab, et UK pole enam ELi siseste õigusaktide alluvuses ja tal puudub EL-i õigusest tulenev otsene kohustus. Samas jätkub rahvusvaheliste lepingute suhe eraldiseisvalt.

See on “sõjaseisukord” – ehk rahvusvahelise relvakonflikti olukorra tuvastamine, kus kehtivad Genfi konventsioonid ja muud sõjaõiguse normid.

Diplomaatilise puutumatuse kohaselt diplomaatiline esindaja välisriigis ei allu vastuvõtva riigi kriminaal- ega tsiviiljurisdiktsioonile. Seda kirjeldab 1961. a. Viini diplomaatiliste suhete konventsioon.

Eesti põhiseadus sätestab, et ratifitseeritud rahvusvahelised lepingud on siseriikliku õiguse osa. Seega need võivad kohalduda otseselt, kui on piisavalt üksikasjalikud.

Rahvusvahelise õiguse peamised subjektid on riigid. Kuid tänapäeval tunnustatakse ka rahvusvaheliste organisatsioonide õigusvõimet ning mõnel juhul ka füüsiliste isikute (nt inimõigustealased asjad) ja mitteriiklike osalejate (osaliselt).