Kuidas mõjutab brexit rahvusvahelist õigust?

Tavaliselt on rahvusvahelistes suhetes sanktsioonid pigem poliitilised või majanduslikud. Tegelike karistusmehhanismide kehtestamine sõltub kas Julgeolekunõukogu resolutsioonist või riikide vabatahtlikest otsustest.

Eesti põhiseadus sätestab, et ratifitseeritud rahvusvahelised lepingud on siseriikliku õiguse osa. Seega need võivad kohalduda otseselt, kui on piisavalt üksikasjalikud.

Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) tegeleb rahvusvahelise kaubanduse reeglitega ja vaidluste lahendamisega liikmesriikide vahel.

Rahvusvahelise Kohtu otsused on riigile siduvad. Kui riik eirab, võib vastaspool pöörduda ÜRO Julgeolekunõukogusse, mis võib rakendada meetmeid.

Berni konventsioon reguleerib autoriõiguse kaitset kirjandus- ja kunstiteostele rahvusvahelisel tasandil.

See on “sõjaseisukord” – ehk rahvusvahelise relvakonflikti olukorra tuvastamine, kus kehtivad Genfi konventsioonid ja muud sõjaõiguse normid.

Rahvusvahelise õiguse peamised subjektid on riigid. Kuid tänapäeval tunnustatakse ka rahvusvaheliste organisatsioonide õigusvõimet ning mõnel juhul ka füüsiliste isikute (nt inimõigustealased asjad) ja mitteriiklike osalejate (osaliselt).

ILO konventsioonid on rahvusvahelised lepingud, millega liituvad riigid peavad rakendama siseriiklikus õiguses tööstandardid (nt miinimumpalk, tööaeg, lapstööjõu keeld).

Ei ole universaalset täieliku keelu lepingut, on tuumarelva leviku tõkestamise leping (NPT), mis piirab tuumarelva levikut ja seab eeskuju desarmeerimiseks, aga ei keela täielikult viiel tuumariigil omamist.