Mis vahe on mereõiguse konventsioonil ja riigi siseveekogude reeglitel?

Rahvaste enesemääramisõigus on rahvusvahelise õiguse oluline põhimõte, kuid see peab tasakaalustuma riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõttega.

Rahvusvaheline tavaõigus kujuneb riikide üldisest praktikast, mida riigid tunnustavad õigusliku kohustusena (opinio juris).

Aggressioon on rahvusvahelises õiguses riigi poolt relvastatud jõu ebaseaduslik kasutamine teise riigi suveräänsuse, territoriaalse puutumatuse või poliitilise sõltumatuse vastu.

Suurbritannia väljaastumine EL-ist (brexit) tähendab, et UK pole enam ELi siseste õigusaktide alluvuses ja tal puudub EL-i õigusest tulenev otsene kohustus. Samas jätkub rahvusvaheliste lepingute suhe eraldiseisvalt.

Küberruumis puudub üks terviklik rahvusvaheline “küberseadustik.” On mitmeid konventsioone, nt küberkuritegevuse vastane Budapesti konventsioon, rahvusvaheline konsensus, et Rahvusvahelise Humanitaarõiguse aluspõhimõtted laienevad küberkonfliktidele.

Ei ole universaalset täieliku keelu lepingut, on tuumarelva leviku tõkestamise leping (NPT), mis piirab tuumarelva levikut ja seab eeskuju desarmeerimiseks, aga ei keela täielikult viiel tuumariigil omamist.

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon (1948) on oluline alusdokument, lisaks mitmed inimõiguste rahvusvahelised konventsioonid (nt Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt).

1951. a. Genfi pagulaste konventsioon sätestab reeglid pagulaste staatuse määramiseks ning “tagasisaatmise keeldu” (non-refoulement).

Näiteks NATO on piirkondlik kaitseliit, rahvusvahelises õiguses pole ühtset ülemaailmset sõjalist liitu. ÜRO-l on rahuvalveoperatsioonid, kuid see pole püsiv militaarliit.