Miks luuakse rahvusvahelisi tribunale, näiteks Rahvusvaheline Kriminaalkohus?

Rahvusvahelise õiguse peamised subjektid on riigid. Kuid tänapäeval tunnustatakse ka rahvusvaheliste organisatsioonide õigusvõimet ning mõnel juhul ka füüsiliste isikute (nt inimõigustealased asjad) ja mitteriiklike osalejate (osaliselt).

Rahvusvahelise õiguse allikateks peetakse peamiselt rahvusvahelisi lepinguid, rahvusvahelist tavaõigust, üldtunnustatud õiguspõhimõtteid ning abistava vahendina ka rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid ja kohtulahendeid (nt Rahvusvaheline Kohus).

Riigid tunnustavad vastastikku suveräänsust ja vahetavad diplomaatilisi esindajaid (saatkonnad, suursaadikud). See vormistatakse tavaliselt diplomaatiliste suhete kehtestamise leppe või nootide vahetamisega.

Jah, kosmoseõigus on rahvusvahelise õiguse haru, mis reguleerib riikide tegevust kosmoses, sealhulgas kosmoseobjektide registreerimist, relvade keeldu kosmoses, taevakehade hõivamiskeeldu (Outer Space Treaty).

Suveräänsus tähendab riigi õigust iseseisvalt kujundada oma sise- ja välispoliitikat ilma teiste riikide sekkumiseta ning olla võrdväärne rahvusvahelise õiguse subjekt.

ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon (1948) on oluline alusdokument, lisaks mitmed inimõiguste rahvusvahelised konventsioonid (nt Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt).

Vastavalt ÜRO põhikirja artikkel 102 kohaselt: “lepingud, mida riigid sõlmivad, tuleks registreerida ÜRO sekretariaadis.”

Jah, 1944. a. Chicago konventsioon on tsiviillennunduse põhikonventsioon, mis sätestab riikide suveräänsuse õhuruumis ja kehtestab lennundusohutuse põhinõuded.

See on ÜRO Julgeolekunõukogu eritribunalid, mis loodi sõjakuritegude uurimiseks endises Jugoslaavias (ICTY) ja genotsiidi uurimiseks Rwandas (ICTR).