Mida tähendab “status belli” rahvusvahelises humanitaarõiguses?

Rahvusvahelise Kohtu otsused on riigile siduvad. Kui riik eirab, võib vastaspool pöörduda ÜRO Julgeolekunõukogusse, mis võib rakendada meetmeid.

Jah, 1944. a. Chicago konventsioon on tsiviillennunduse põhikonventsioon, mis sätestab riikide suveräänsuse õhuruumis ja kehtestab lennundusohutuse põhinõuded.

Sest puudub tsentraalne seadusandja ja tugev sundmehhanism. Palju sõltub riikide vabatahtlikust järgimisest või poliitilisest survest.

Rahvusvahelise õiguse peamised subjektid on riigid. Kuid tänapäeval tunnustatakse ka rahvusvaheliste organisatsioonide õigusvõimet ning mõnel juhul ka füüsiliste isikute (nt inimõigustealased asjad) ja mitteriiklike osalejate (osaliselt).

Sanktsioonideks võivad olla ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid, mis on siduvad liikmesriikidele. Lisaks võivad riigid kehtestada ühepoolseid sanktsioone, ent need peavad olema kooskõlas WTO reeglite jms.

ÜRO põhikiri lubab enesekaitset, aga see on reeglina reageering juba toimunud või vahetule rünnakule. Preemptiivse enesekaitse doktriin on vaieldav.

Rahvusvahelise õiguse allikateks peetakse peamiselt rahvusvahelisi lepinguid, rahvusvahelist tavaõigust, üldtunnustatud õiguspõhimõtteid ning abistava vahendina ka rahvusvaheliste organisatsioonide otsuseid ja kohtulahendeid (nt Rahvusvaheline Kohus).

Leping jõustub, kui lepingu tekstis või ratifitseerimisprotsessis on sätestatud tingimused (nt 30 päeva pärast x ratifitseerimist).

Rahvusvaheline õigus ei paku otsest “diasporaa” kaitset, küll aga individuaalset inimõiguste kaitset ja lubab päritoluriigil diplomaatilist kaitset oma kodanikele.